Süütusest

Mul on täiega südames kirjutada ühest asjast. Täna öösel, kui tööl olin, siis tulid sööma kaks poissi ja ma sattusin nendega rääkima. Tegelikult mulle tuli südamesse nendega rääkida ja kuidagi avanes võimalus ka, et sain samal ajal tööd teha ja rääkida. Nad olid tavalised eesti poisid ja just peolt tulnud. Nagu mina neist aru sain, siis olid nad veid pettunud, et neil ei õnnestunud leida peolt kedagi, kellega ööd veeta. Ja mul oli täiega südames öelda neile, et võib-olla on see hoopis hea, et nii läks.
Siis ma rääkisin neile sellest, et tegelikult selles asjas on vähem parem, kuigi inimesed tavaliselt arvavad vastupidi. Muidugi nad ei suutnud mind uskuda, nad vist arvasid alguses, et ma teen nalja või ajan mingit jama. Me rääkisime haigustest ka ja muust sellisest.
Ja siis ma ütlesin, et mina tahan endale süütut meest. Nad hakkasid nagu täiega ajama, et naine, sa oled 20 aastat hiljaks jäänud, et 15aastaselt hiljemalt kaotatakse üldse süütus. Ja kes on umbes süütu hiljem, seda sa ei taha, see on selline mees, kes lihtsalt kuskilt ei saa jne. Aga tegelikult see pole tõsi. Mul on sõpru, kellel on põhimõtted ja see on täiesti võimas ja eriline. Igal juhul neil oli nii raske seda uskuda. Siis nad ütlesid, et ma pean siis ise ka süütu olema ju kui süütut meest tahan. Ja ma ütlesin, et ma olengi. Neil jäi suu nii lahti selle peale.
Tegelikult nad jäid päris mõttesse ja nad muudkui tahtsid veel ja veel rääkida, aga ma pidin minema tööd edasi tegema. Nad küsisid, kas ma olen järgmine päev ka tööl. Nad ütlesin mulle, et ma olen täielik rariteet. Mis on täitsa loogiline järeldus küll. Aga ma ise sain enda jaoks nii tugeva kinnituse sellest, kui suur väärtus on süütus. Ma ei mõtle võib-olla selle peale iga päev. Vahel võib-olla ma ei koge, et sel oleks mingit väärtust, see on nagu selline vaikiv teadmine ilma mingi emotsioonita. Aga täna öösel ma igatahes kogesin, kui eriline see on.

Muidugi, sa võid küsida, et mida sa oma süütusega teed, istud selle otsas ja oled üksi, et parem naudi elu, omanda kogemusi. Aga minu jaoks oli see ühtäkki nii selge, et kui väärtuslik kingitus oma kaaslasele, abikaasale on süütus. Järsku ma sain aru, et see on palju kallim, kui pärlid ja meelitussõnad, kui ilusad toed ja sõnad ja kõik muu. Kui mu tulevane abikaasa on hoidnud oma süütust minu jaoks, siis mitte miski muu ei ole sellega võrreldav ja ma ei oskaks midagi vist nii palju hinnata. See on nagu ta annaks mulle tõepoolest kõik. Ma sain nii tugevuse kindluse ka enda sisse, et Jumal annab mulle süütu mehe ja ma isegi ei muretse, kuidas see võimalik on. Ma lihtsalt tean, et kui Jumal annab, siis ta annab ja kuidas, sellepärast ma ei pea muretsema või mingeid skeeme nuputama või kahtlema või kompromisse tegema. Ma ei pea tegema ühtegi kompromissi asjades, mida Jumal tahab teha mu elus. :)

Hoia oma süütust, kui sul see on. Sa ei kahetse seda kunagi, kui oled seda hoidnud ja lõpuks kohtad inimest, kes on erilisem, kui kõik teised. Pigem kahetsed, kui sa seda ei hoia. Ma usun seda ka, et Jumal võib inimest taastada täiesti, kui inimene tuleb Jumala juurde ja tema puhtuse taastada 100%. Jumalale on kõik võimalik. Tema puhastab ja meie asi on siis seda puhtust hoida ja mitte lasta seda rikkuda.